Jalatsiriiul

Tegelikult karjuvat vajadust sellise mööblieseme järgi polnud, aga võtmed tahavad ju kusagil hoidmist. Alati kui nad mul koridorist kaugemale jõuavad, siis välja minnes on tükk tegu, et nende asukoht taas tuvastada. 

Vaja läheb materjali konstruktsiooni jaoks, värvi, poroloni (või midagi muud pehmet padja jaoks), kangast ja kuna mulle sattus kätte just sobivas suuruses karp, siis sündis sellest ka sahtel väiksemale riiulile. Tegevust lausa mitmeks tunniks niisama looderdamise asemel :D

Seekord siis täielik taaaskasutus. Juurde pole midagi ostetud. Algselt vaja natuke saagida ja klapitada, et sobiv kuju asjale saada (mina kasutasin selleks mehist võõrtööjõudu :D). Kõige kergem on riiulid akutrelliga külge kruvida. Otseselt muid ettevalmistustöid enne viimistlust ma ei teinudki. Muidugi korralikuma tulemuse saamiseks võib puitu lihvida jne. Värvimiseks kasutasin ka varasemast üle jäänud valget värvitilka. Suuremad pinnad sai rulliga edukalt värvitud, aga kuna mul oli võrdlemisi suur rull, siis nurgad käisin üle pintsliga, jäi ühtlasem. 

Kindel plaan oli ka riiulile pingi funktsioon teha. Alguses ei suutnud välja mõelda, mida ja kas üldse midagi padja sisuks panna, aga üleliigsena vedelevad porolonijupid sobisid peale kandiliseks lõikamist väga hästi. Tehtud on tegelikult nii, et padja all on veel üks samast materjalist tükk, millest riiul ise on tehtud, seal peal samasugune porolonitükk ja riie on tõmmatud üle selle ja servad kinnitatud kõige alla. Viimase etapina võib lüüa altpoolt, kas naelad või keerata kruvid läbi viimase riiuli, et iste kinni püsiks. 

Sahtli jaoks lõikasin lihtsalt ühelt madalalt karbilt kaaned ära, panin ilusama põhja jaoks pappi põhja ja liimisin padja kanga jäägist karbile dekoratiivse ääre. Mitte midagi glamuurset.

Kahju kohe, et ülejäänud mööbel kodus olemas on ja midagi juurde ei anna teha, hakka või kolima.