Pages

Jõulupärg

Alati jõulude paiku olen poes jõulupärgasid piilumas käinud. Koju pole minuga aga neist ükski siiamaani veel tulnud - küll on müügiks ainult üks igav oksakuhi, teinekord jälle liiga ülepakutud kuusekarra ja sädeluse pusa. Sama tihti kui pärgi poes olen piilunud, otsin isetegemisvõimalusi internetiavarustes. Tulemus ikkagi sama. Kui midagi võimalikult lihtsat, naturaalset, kuid siiski efektset ja armast tahaks, poe või nahast välja, et mõni ideekesekenegi leida, millest šnitti võtta. Lõpuks võtsin end kokku ja mõtlesin, et keegi ei peagi kõiki vastuseid ette ütlema ning ma ise ei pea samuti lihtsama vastupanu teed minema, et näpuga mingil õpetusel järge ajan, tegelikult nii kerge asja tegemiseks. Ja selline mu jõulurõõm siis sai:



Aga esimesed asjad enne (ehk fist things first). Vaja läks igasugust jõulu-pudipadi. Minu maitse järgi on kõik punane ja kuldne, sellepärast seekord siis sellised asjad:


Esimalt värvisingi selle kuldsema värviga hobuseraua ära ja jätsin kuivama. Metsa alt leitud okstest tuleks moodustada midagi ringilaadset, millele mina mässisin ümber ühe rohelise kuusekarra. Sellele järgi samamoodi astelpõõsaoksi meenutava traadi. Etteruttavalt ütlen, et sellest traatoksast ma pärja ka riputasin, aga ideaalselt oleks sobinud ka mõni (punane) kingipaki pael, mis mul tegelikult valmis oli varutud. Erinevate kellukeste kinnitamiseks oli olemas natuke rohelist traati, lipsul oli traat endal taga nagu ka punastel marjadel, seega sai neid kergesti oksapärja sisse kinnitada. Lisaks lammutasin lahti vana kunstlillekimbu, kust sain jõulutähe lehed, keskele panin kimbu marju ja peale pritsisin natuke kunstlund.


Lõpuks leidsin väikseid kuuseehteid, valisin sealt välja ühe jõuluvana, mille samuti traadiga oksale istuma seadsin. Hobuseraud on hetkel ilma ühegi kinnituseta pärjal kanda kinnitanud, aga tark mõte oleks ta siiski vist sinna püsivamalt kinni liimida. Iseenesest oleks vahva kui mõni tuleke ka kellukeste, roheluse ja marjade vahel säraks, aga hetkel ma sobivaid pole leidnud. Kui nad mulle kusagil vastu jalutavad või mõni muu vahva idee sellega seoses tuleb, siis teen kindlasti uue pildi. Seniks ripub uksel aga üks selline jõulupärg:




Isetehtud küünlatops

Kui sädeleva küünlatopsi olin valmis saanud, leiutasin oma keerulisema projekti kallal edasi. Tundub, et mis see siis ära ei ole, ostad natuke modelleerimissavi, mõtled välja, millise kuju ja mustriga tulemust sooviks ja muudkui voolima. Oh ei, eks rumal pea on ikka ihu nuhtluseks. Läks nii, et tahtsin kindlasti midagi ümarat, seega tuli idee võtta vormiks mõni riiulis olev klaas. Sellised ma siis algselt välja valisin:

Esimesena hakkasin siis katsetama vasakult teise klaasi peal. Mõtlesin, et kui savi sinna sisse vastu klaasi seinu suruda, siis saan ilusa kuju. Loogikaviga! Alumine osa ju suurem kui ülemine, kuidas ma pärast kivistunud vormi välja saaksin. Olin siis omaarust eriti nutikas ja võtsin järgmiseks ette vasakult esimese klaasi ja seekord pidasin mõttekaks savi siis vastu välisäärt vormida. Taaskord loogikaviga! Jälle alumine osa laienev. Ma ka ei õpi. Lõpuks siiski jõudsin teostatava lahenduseni, mis kõiki mu mõttevigu trotsides, õnnestus.

Vaja läheb:

  • savi
  • taignarulli
  • toidukile
  • osavaid käsi või vormi, mille kujuliseks soovid küünlaalust saada
  • nuga, piparkoogivormid
  • omal valikul värve või midagi muud viimistlemiseks

Tegevuskäik:
  • katsin klaasi toidukilega, et savi sealt hiljem ka lahti tuleks
  • rullisin soovitud koguse savi õhemaks
  • nüüd oleks vaja kogu klaasi pind katta ühtlaselt saviga. Kõige lihtsam on rullida savilehte ümber klaasi, lõigata üleliigne ära. Seejärel umbes põhja suuruses ring välja lõigata ning ühenduskohad kokku suruda. 
  • ma veel rullisin klaasi lisaks laual, et peal olev savi ühtlasem jääks - liiga kõvasti ei tohi, muidu venib materjal välja.
  • otsustasin ühe topsi ülaserva teha augud, et valgus läbi kumaks ning teise topsi keskossa vormida põhjapõdra kujutise - seda tegin piparkoogivormiga. Noaga lõikasin meelepärase ääre.
  • peale seda ootasin päevakese savi kuivamist. Oleks kangesti tahtnud kogu kupatuse ahju panna, aga kui pakil oli kirjas, et kuivab õhu käes, eks siis kuivab õhu käes.



Ühe küünlatopsi värvisin peale kuivamist punaseks, teise lihtsalt valgeks ja valmis nad olidki. Ehk mitte kõige esteetilisemad ja perfektsemad asjakesed, aga isetegemisrõõmu oli nende puhul küllaga :)





Küünlavalgus

Kuidagi on nii kujunenud, et küünlaid on mul kodus alati palju. Liiga palju. Pikad küünlad, paksud küünlad, teeküünlad, värvilised küünlad, lõhnaküünlad ja nii edasi...


Aga mida pole on küünlaalused -  küünlajalad ja kõik selline tundub minust ringiga mööda käivat. Igasuguseid pudi-padi poode on ju palju, sistususe omi samuti, aga ma ei tea, ei tundu kõik see uhke minu koju sobivat. Samas igasuguseid purgikesi, topsikuid jääb pidevalt millestki üle. Miks mitte, siis neid mitte ära visata, aga väikese vaheetapina kogu sellest kupatusest midagi jõululikku kokku keerata.
Tõesti, seekord otsisin kõik oma sahtlid, kapid, panipaigad läbi ja tulemuseks oli päris suur hulk igasuguseid pühade ja kingipakkimise jääke, mida selleks ära kasutada võiks.
Tegelikul ma alustasin savist vormide voolimisega, aga valmis sain kõige enne ikkagi lihtsama asjaga, siis enne see pilt, sest savijutt on juba pikem katse-eksituse meetodi saaga.

Vaja läks:
  • tühja purki
  • liimi
  • pintslit
  • sädeluspuru
  • teeküünalt


Alguses kartsin, et see mäsaamine lõpeb sädeleva minu, põranda, laua, aga mitte purgiga, kuid tundub nagu oleksin ammu juba selleks tegemiseks valmistunud, sest kui internetis paljud õpetused soovitavad oma klaaspurki puru sees rullida, siis mul on kunagi õnnestunud osta sädeluspuru soolatopsilaadses topsikus. Eks ma siis pintseldasin purgi liimiga üle ja asusin sädelust raputama. Alla panin taldriku, et ülejääk igal pool laiali ei oleks. Ja nii lihtne see oligi. Väike pits-pael ülemist äärt kaunistama kui on soovi, teeküünal sisse põlema ja jõulud tunduvad jälle natuke lähemal.



Jalatsiriiul

Tegelikult karjuvat vajadust sellise mööblieseme järgi polnud, aga võtmed tahavad ju kusagil hoidmist. Alati kui nad mul koridorist kaugemale jõuavad, siis välja minnes on tükk tegu, et nende asukoht taas tuvastada. 
Vaja läheb materjali konstruktsiooni jaoks, värvi, poroloni (või midagi muud pehmet padja jaoks), kangast ja kuna mulle sattus kätte just sobivas suuruses karp, siis sündis sellest ka sahtel väiksemale riiulile. Tegevust lausa mitmeks tunniks niisama looderdamise asemel :D


Seekord siis täielik taaaskasutus. Juurde pole midagi ostetud. Algselt vaja natuke saagida ja klapitada, et sobiv kuju asjale saada (mina kasutasin selleks mehist võõrtööjõudu :D). Kõige kergem on riiulid akutrelliga külge kruvida. Otseselt muid ettevalmistustöid enne viimistlust ma ei teinudki. Muidugi korralikuma tulemuse saamiseks võib puitu lihvida jne. Värvimiseks kasutasin ka varasemast üle jäänud valget värvitilka. Suuremad pinnad sai rulliga edukalt värvitud, aga kuna mul oli võrdlemisi suur rull, siis nurgad käisin üle pintsliga, jäi ühtlasem. 
Kindel plaan oli ka riiulile pingi funktsioon teha. Alguses ei suutnud välja mõelda, mida ja kas üldse midagi padja sisuks panna, aga üleliigsena vedelevad porolonijupid sobisid peale kandiliseks lõikamist väga hästi. Tehtud on tegelikult nii, et padja all on veel üks samast materjalist tükk, millest riiul ise on tehtud, seal peal samasugune porolonitükk ja riie on tõmmatud üle selle ja servad kinnitatud kõige alla. Viimase etapina võib lüüa altpoolt, kas naelad või keerata kruvid läbi viimase riiuli, et iste kinni püsiks. 
Sahtli jaoks lõikasin lihtsalt ühelt madalalt karbilt kaaned ära, panin ilusama põhja jaoks pappi põhja ja liimisin padja kanga jäägist karbile dekoratiivse ääre. Mitte midagi glamuurset.
Kahju kohe, et ülejäänud mööbel kodus olemas on ja midagi juurde ei anna teha, hakka või kolima.