Seelikumaania

Mis siis, et talv aina lähemale hiilib, mind on tabanud seelikumaania. Ühel päeval mõtlesin, et teen ühest kasutuna vedelevast punasest kangatükist pluusi... lõppes aga asi sellega, et sain endale uue seeliku. Hoopis musta. Hõbedase mustriga.

Alguses hakkasin küll ei tea mida leiutama, kuid lõpuks ikkagi tegin seeliku nii lihtsa kui võimalik. Allääre keerasin ühe korra ära ja õmblesin kinni ning ülemise ääre keerasin samamoodi ära aga kummi laiuselt. Õmblesin seeliku küljed kokku, ajasin kummi sisse ja õmblesin kinni. I guess lihtsuses peitub võlu...

Let it snow

Nii armas, et vanaemadel on vahetevahel igasuguseid asju kapis, mida nad ise juba kasutuks ja vanaks peavad. Ise sinna tuhnima minnes selgub aga, et tegu pole kaugeltki mitte vaid mahakandmisele kõlbava kraamiga. Mina leidsin viimati ühe pitsi (tegelikult oli neid kaks, aga teine ootab alles oma parimat lahendust). Sellest tulenevalt leidsin ka nii mööda minnes oma kapist valge topi, mis iseenesest oli igav nagu kõik teised. Nii need kaks kohtusidki ja sündist midagi lihtsat, aga natuke huvitavamat.

Kuna ma õmbelsin käsitsi pitsi külge, siis vajasin vaid :

• pitsi
• särki
• niiti ja nõela

Kuna mulle sai osaks veel selline õnn, et pits oli juba leides ringiks kokku õmmeldud, siis otste kokkuõmblemise osa jäi mul vahele. Küll aga krookisin pitsi ühtlaste, kuid küllaltki suurte pistetega kokku ja peale seda hakkasin "misiganes-välja-tuleb" pistetaga oma ringi top-i kaeluse ääre külge kinnitama. Arvestades seda, et mu käsitsi õmblemise tehnika ja teadmised selle kohta on null, kulus kogu kupatusele natuke kauem aega kui ma oleksin tahtnud, aga tulemus on siiski päris armas.

+ nii kahju on, et lund veel maas pole, talvetunne hakkab nagu vaikselt juba ligi hiilima, aga sellise pimeda ilmaga ta eriti võimust ikkagi ei võta. Ja ma olen igatepidi jõulu-lover. Lumeinglid, jõuluinglid, jõulupärjad, jõulukuused, lõhnaküünlad ja jõuluteemalised riided... mis võiks sellest parem olla...

Lõppude lõpuks

Nii kaua olen vaadanud poodides neid korve, millel kangas sees, no neid, mida Jyskis ja igalpool müüakse:

Sama kaua olen vist mõelnud ka seda, et kui raske saab ühe sellise tegemine ikka olla. Kuna ühtegi head ideed endal ei tulnud, siis tundus, et kõige arukam viis on eeskujuks võtta õpetus mingisuguselt käsitöölehelt, kus õpetused olid kaunis, kuid täiesti arusaamatus keeles, sest tulemus oli ju nii ilus ja üllatav. Tegu oli siis ajalehepaberist tehtud korviga, paber hiljem üle värvitud jne. No sellest leiust on möödas nüüd päris pikk kuid ja paberist korvi mul siiani pole. Ei tea kas asi oli selles, et mässamist tundus palju olevat või minu laiskuses, but oh well, mis sellest ikka. Nüüd on mul kodus hoopis midagi ägedamat. 

Sest kes oleks võinud arvata, et:

• pappkastist
• nöörist
• paarist grillipulgast
• kahepoolsest teibist
• kangast

saab sellise vahva asja?!

Ja ma kinnitan, et see oli ülimalt kerge, odav ja lõbus viis saada oma nägu ja tegu korv (oletades, et korv võiv üldse kellegi nägu olla :D ), vaatamata sellele, et minul ideest valmimiseni kulus nii mitu kuud.

Pappkastilt lõikasin kõik nö. kaaneosad ära. Kinnitasin nööriotsa ühte nurka ja hakkasin tegema ringe ümber kasti. Nööri fikseerimiseks kinnitasin karbi nurkadesse pulgad - ühe ringi tegin nende pealt, järgmise alt, siis jälle pealt jne kuni nöör otsa sai. Edasi läksin poodi, valisin kanga, millele läks jälle omajagu aega ja tulemusena ostsin rohkem seda, mida plaanis polnud kui seda, mida vaja oli, aga see selleks. Koju jõudes keerasin kanga ääre ühekordselt ära (alguses plaanisin konkreetsema välimuse andmiseks ka maha triikida, kuid lõpptulemus oli selline naturaalne ja looduslik, et otsustasin kangast mitte kunstlikuks teha) ja siis õmblesin küljed omavahel kokku, samuti põhja ääred. Üle jäi valminud kott vaid karpkorvi panna. Ja valmis ta oligi!